Viljandis 5.9.2015

Koht: Viljandi / ViLe 

Kohtunik: Blaz Oven 

Aeg: 5.9.2015

Piiiikalt kaalusin, kas minna Viljandisse võistlema või Hiiumaale muru niitma. Võitis Viljandi, sest mulle on kuidagi väga südamelähedaseks saanud Viljandi koolistaadioni võistlus. Nojah ja ega see muruniitminegi mingi lahe tegevus ole! 

Kohale saabudes hakkas meeletu padukas, kuid õnneks Berta on selline vahva tegelane, et ega tal vahet ei ole kus ta süüa saab; paduvihmas, lumes või päikselõõsas, sest kogu treening/võistlus ongi mu koera jaoks üks suur viinerisööming.

1 rada AG
Blaz Oveni radadega ei ole ma varem tutvust teinud ning pilk platsile ja mulle ei meeldinud see, mis vastu vaatas. Tegemist ei ole sellega, et ma pelgaks keerulisi radasid või lõkse, pigem mulle just meeldivadki need, aga mulle ei meeldi nn "Berta lõksukad", kus ma juba eos tean, et koera eemale meelitamiseks pean tegema ekstra aega nõudvaid liigutusi. Ja Blazi rajad olidki sellised, kus iga teise koera saaks sülepöördega või äratõmbamisega kergelt õigesse kohta meelitada aga Berta omapärasid arvestades pean vale koha kehaga blokkima. Aga ma ei kurda, sest igal kohtunikul on oma käekiri ja see võistlemise põnevaks teebki.

Juba teine võistlus, kus ma olen stardijärjekorras viimaste seas, mis tingib selle, et unustan ennast kaasvõistlejaid vaatama. Plaanisin, et võtan Berta varem enne starti autost välja, soojendan teda ning tõstan motivatsiooni, kui ÄKKI avastasin, et oooot, kas see oli minu nimi, mis välja hõigati. Kiiresti koer autost välja ja starti ning peaaegu kohe me jooksma ka läksime. See muidugi tingis selles, et mul oli segaduses koer ning tema käimatõmbamine võttis ka piskut aega. Aga õnneks leidis Berta oma kiirema käigu raja keskel ülesse.
Kuigi plaan oli imiteerida nn“ kotleti mahaloopimist“ peale kontakte, ei jõudnud seda ikkagi teha (või noh ähmiga unustasin, mis siin ikka keerutada) ja nii sain kirja „ILUSAD“ kontaktide ülehüppamised + slaalomi tõrke (tegelikult oli slaalomisse sisenemise nurk väga kehva ja ma lootsin, et koer läheb ise õigesti). Kui arvata, et slaalomisse saatmine oli sülepöördega, mida ma väga ei valda, siis oli koera sooritus isegi kaunis.
Kiirus 3.78m/sec ning 15 trahvipunkti (polegi ammu nii palju saanud) 

2 rada AG
Seekord olin ettevalmistunum ning läksin starti aegsasti. Jõudsin koera hulluks motiveerida ja rajale. Ja ohhsaa mul oli rakett rajal. Kõik sujus perfektselt senimaani kui ma tegin peale kiike lohakalt koera ärakutsumise. Deem ma teadsin, et see tunnelisuu on liiga ahvatlev ja ma oleksin pidanud tegema seal teiselpool tõket sundvalssi aga EI! Samas kui seal ei oleks dsq-d tulnud, oleks see tulnud enne A-d, sest ka seal olin valesti planeerinud. 
Appikene kuidas mulle ei jää meelde, et vaja on blokeerida kõik ettejäävad tõkked, kas kehaga või kõvahäälselt koera tähelepanu endale saades. Koer oli väga vallatus tujus, ülikiire ning motivatsioonist pungil - lahe!

Näeme välja justkui sportlased :) / foto: Martti Vaidla

3 rada HY 

Selle raja dsq-st on mul hiiglama kahju! Peale 3ndat tunnelit oli koht, mille manöövrit ei suutnud ma rada õppideski välja nuputada. Tegelikult ma teadsin, et seal läheb mul hiiglama kiireks, kuid ma pean koera tunnelist ära ootama ja kui see koht kätte jõudis, tajusin iga keharakuga, et oi kui valesti ma tegutsen ja vupsti oligi koer vales tõkkes. Enne dsq-d ja peale dsq-d oli koera sooritus perfekto, kiire ja kaunis. 

JAAA siis kui nägin Liivikat Mirkaga jooksmas, saabus valgus minu mõistusesse. Liivika tegi seda probleem-kohta täpselt niimoodi nagu oleksin pidanud mina tegema ja sellega oleksin saanud Berta minemise valele tõkkele ära blokkida. Aiaiaai kui valus see teadmine oli! Oleksin väga soovinud teada koera saada kiirust sellele rajal, sest minu hinnangul oleks see päris hea olnud (videol kiviaja meetodil arvutasin, et kiiruseks oleks tulnud ca 4,1m/sec).  

Berta on muutunud kiireks, motiveerituks ning tubliks! Ka selles võistluses oli paar „ahaaa“ momenti, kus tajusin, et pean oma koera usaldama rohkem, sest ta on võimeline sooritama ka keerukamaid manöövreid, mida ma arvan, et meil ei õnnestu. 

Äkki need nn „Berta lõksud“ ja vajadus tunnelisuud kehaga blokeerida on fabritseeritud minu enda peas ja tegelikkus on midagi muud? 

Nèra oli oma vanas headuses, röökis iga koera suunas ning nõustus suure lärmi sees minuga koostööd tegema. Tutvus Teraga oli meil lärmakas ning vastupidiselt Nèra umbusklikusele oli Tera sõbralik ning pai nuruja. 

Aitäh Lea, kasulike nõuannete ja toreda „trepi triki“ idee eest!

Aitäh Vilekatele vahva võistluse eest!