Täna läksime Christyle ja Ceasarile külla. Plaanisime seda ammu aga lõpuks sai plaan teoks. Berta kohtus esimest korda niiiiiiiiii suure koeraga. Ceasar on nimelt ca 40 kg bokser. Õnneks mõlemad on beebi-kutsika faasis, seega nende kokku laskmine ei hirmutanud mind väga. Ceasar oleks kohe mängima hakanud aga Berta natukene kartis – no kes ei kardaks kui sinu poole galopib 5x suurem koer.
 |
| "Misasja?!?" mõtlesid mõlemad |
 |
| Tõllarattad. Berta silmad, ma mõtlen. |
 |
| Ceasar & Berta |
 |
| "Sina, Ceasar, sõidki kõik mustikad ära, jah? |
Läksime metsa ja mere äärde jalutama. Ütleme nii, et metsaradadel said neist suured sõbrad. Selle, mis nende kahe koera vahel toimus, oleks pidanud videokaameraga üles võtma. No nii naljakaid hetki annab otsida. Eks aeg-ajalt Ceasar oma suure olemisega kogemata astus Berta jalale, aga see oli ka kõik. Oli näha, et ta jälgis ja oli ettevaatlik, et väiksele Bertale liiga ei teeks. Tõesti kihvt vaatepilt.
 |
| Sõpsid metsateel |
 |
| Nii nagu Ceasar, nii ka Berta |
 |
| Suurkõrvatädi ja suurkõrvaonu üheskoos |
 |
| Lihtsalt ilusad ja andekad |
Hiljem otsustasime minna Kadaka tee Lincona kauplusse, et osadele töökaaslastele koeri näidata. Ohh seda Maie ja Silveri üllatust kui enne kaupluse sulgemist astusid sisse suur ja väike kutsa. Igatahes sisenevad kliendid võlusime kõik ära. Kaupluses avaldus koerte tõeline kiindumine. Küll nad olid üksteise kaelas ja kukil (ärge pabistage, see kukil ja kaelas olija oli ikka Berta). Nii armas oli vaadata kuidas nad üksteist kallistasid. Rõõmu oli palju!
 |
| Poes |
 |
| "Liimi ka müüte vä?" |
Seejärel startisime Randverre, sest põhjuseid oli kaks. Esiteks Jossu soovis Bertat näha ja teiseks ema kutsus pizzat sööma. See, kes on kunagi mu ema pizzat proovinud teab, et selle nimel võiks kasvõi sadu kilomeetreid maha sõita. Kui itaallased seda prooviksid, siis ilmselt nad ristiksid pizza maaks Eesti.
Pizza maitses imehästi ja saime ka Jossu käest hurjutada. Olin selle päevaga Berta nii ära väsitanud, et ta ei jaksanudki väga enam Jossuga joosta ja mürada. See oli nii südantlõhestav, kui Jossu mu juurde tuli ja pisarates küsis mu käest: „ Külliki miks? Miks ta magab?“. Nuh ma ei teadnud ju, et meie jalutuskäik 3-tunniseks kujuneb ja et täna üldse Randverre lähen. Aga õnneks hiljem Berta kosus ja Jossu sai oma kiiremad jooksutuurid kutsaga ära teha.
No comments:
Post a Comment