Suured tänud Marisele, et nõustus meie Soprano tüdrukuid juhendama ning ettevalmistama ennast pühapäevasteks võistlusteks.
Ühesõnaga kohtumispaigaks oli määratud Shnelli tiik. Parkisin auto Pika Hermani juurde ning sättisin just Berta rihma otsa kui mööduv paar hõiskas erirõõmsa häälega: „See on kutsikas?!“ „Kui armas, kutsikas eks!“ „Ta on ju see tõug, eks ju, see Jack Russell!?“. Loomulikult ei saanud ma sellise hüüatuse ja rõõmsatele nägudele mitte reageerida. Ehh ka Berta oli sellest vaimustatud. Saingi suurepärase võimaluse osaliseks, et Bertast rääkida. Tuli välja, et ka nemad on ca aasta plaaninud ühte vahvat Jack Russellit endale sõbraks muretseda. Eks me siis seal heietasime ja rääkisin, mida tähendab elu ühe vahva Bertaga. Vahetasime kontakte ning julgustasin neid Lexberry`s kennelile mõtlema ning Kristiga rääkima kui on tõsine kutsa soov.
Aga nüüd põhilise juurde. Saime esimest korda kutsadele näituserihmad kaela pusitud ja nii õpe algas. Marise käest saime kiita, et kõik Sopranod on tegijad. No eks meil ole ju ema geenid, nii et loomulik andekus on neil veres. Saime näituseringi käimised tehtud ja seismist harjutama, Minuarust Berta oli tegija. Palusin tal õdesid vaadata, et saaks aimu konkurentidest aga teda huvitas ainult müramine.
Peale trenni tegime ringe Shnelli tiigile, vahva oli jalutada ja Berta pidas ennast hästi üleval, kuulas sõna ja ei hirmutanud teda inimeste ega koerte rohkus. Tubli kutsa!
Jalutuskäigul tuli Annega juttu kuidas me kõik kutsad endale saime ja mis mõtted endal peas liikusid. Anne küsis, et kas olen hetkeski kahelnud, et Berta meil on? Sain 10000% kindlusega õelda, et mitte ühelgi hetkel. See, et Berta meil on, on parimaid asju, mis meiega juhtuda sai. Üks väike suur koer, kes on päevast-päeva üks rõõmupall ja kellega koos elada on ainult üks suur õnn! Meie väike armas Berta.
No comments:
Post a Comment