18-20.10 2010 Elu nagu dzunglis

Viimastel aegadel oleme kogenud loodust väga tihedas ja kummalises koosluses.

Nagu traditsiooniks on saanud on meil Berta päevaplaanis ette nähtud iga päev üks pikem ja erksam jalutuskäik. Jalutuskäik Vääna rannas – on küll linnast tulles päris kaugel aga see-eest on see rand, kus Berta saab vabalt joosta.  Eks ta tegelikult on ka meile kasulik – jalutada igaõhtu kiires tempos 1,5h.

Viimastel päevadel oleme Väänas jalutades kogenud huvitavaid seike loodusega. Näiteks ühel õhtul jalutame piki randa ja märkame, et mingi suur mügarik on veepiiril. Tuli välja, et tegemist on taevasse läinud metsseaga. Polegi varem nii lähedalt metssiga näinud, jube suur ja hirmuäratav nägi välja (arvan, et kaalu oli tal ca 150kg). Pilti ei hakanud tegema, sest eeldasin, et metssiga oleks soovinud jääda pildile ikka oma elu hiilgehetkedel.

Ja näiteks eile jalutasime mööda randa ja mida me märkasime – suur lõhe (või forell, kes neil ikka vahet teeb!) veepiiril. No seda pidi pildistama, sest Indreku vennale suurele kalamehele Andresele peame need pildid saatma. Näitame, et kui tema näeb vaeva ja käib merel siis meile tulevad lõhed kohe ise kätte. No ok natukene lindudest puretud aga ikkagi lõhed! Pildid on natsa viletsa kvaliteediga, sest sai tehtud telefuuneniga ja suure pildistaja ei ole ma kunagi olnud.

Berta nägi kalas võimalikku õhtusööki

Vot selline suurus

Pettunud Berta, sest lõhe ampsamine oli keelatud!

Rannast auto poole jalutades märkasime äkki, et mingi must kogu liigub eemal. Kiiresti köitsime Berta rihmaga kinni ja jalutasime edasi (meil on kombeks, et kui läheneb loom või inimene siis paneme Berta rihmaotsa, mine tea kuidas keegi rõõmsameelsesse koera suhtub, sest Berta on kõigi sõber ja ta näitab seda väga ilmekalt alati välja ja soovib, et iga võõras ka tema üle rõõmustaks). Jalutasime edasi, märkasime, et see must kogu liigub piki randa aga peremeest/-naist ei kuskil. Ja siis äkki läks see liikuv kogu merre – ta nimelt pelgas meid. Ehhh ilmselt oli tegu metsloomaga, kes meid pelgas (ise arvasime, et kährik või rebane). Möödusime loomas, kes oli peaaegu üleni meres, kui olime ohutus kauguses tuli ta veest välja ja lipsas edasi.

Vot oli liiga pime, et näha kellega tegu aga omapärane ikka. No kes see sellises hirmus külma vette küll läheb. Veel mõtlesime, et huvitav kuidas Berta oleks käitunud kui ta oleks lahti olnud? Ta küll uudistas ja oli elevil sellest kogust aga ei haukunud aga ilmselt oleks koos selle tundmatu olevusega metsa lipsanud.

Nii et, lähedal Vääna rannas oleme mitmesugust elus ja mitte nii elus metsaelanikke näinud.

Kusjuures eile õhtul veel arutasime omavahel, et nii vahva, et Berta meil! Me tõesti naudime neid pikki õhtuseid jalutuskäike ja mina lausa jumaldan varahommikusi jooksmine-jalutamise käike.

Ps. Kusjuures ükspäev nägin koera, kelle tõuks oli sile-lühikarvaline foxterjer. Päris vahva nägi välja!