Sunday, November 7, 2010

07.11 2010 Berta ja Miku ...urrrrr REBANE!!!

Tänu Anne ergutustele pakkisime täna taaskord varahommikul Berta ja tema tuhat asja ning suundusime rebaseuru treeningule - no tegelikult mõtlesime, et Soprano tüdrukud lähevad lihtsalt asja uurima aga kujunes nii nagu kujunes.
4 russelli ja 5 inimest nii me ühes autos teele asusime.

Tänu naistele ;) leidsime õiged teed ruttu ülesse ja nii me rebase Miku koduhoovis olimegi. Nii kui kutsad autost väljas sai natukene müratud.

Cellie ja Berta hoos
Elsie oli ikka väga eeskujulik emme ja näitas kuidas rahulikult selle russelli seltskonnas rebast Mikut oodata.

Elsie ja Candy ootamas
..ja siis toodi Miku kohale. Issand kui armas ta oli! Olen küll autoga sõites rebasepoega lähedalt näinud aga nii lähedalt seda oranzhi metslooma ei ole õnnestunud varem näha (isegi vist mitte loomaaias).
Kohe kui Miku platsis algas koerte haukumise sümfoonia. Candy oli kohe platsis ja näitas oma kaasasündinud instinki, samal ajal aga Berta ja Cellie mängisid.

Candy aktsioonis
Õnneks tegime mängule lõpu ja näitasin Bertale rebast. Eks algus uudistas aga siis läks Berta äksi täis. Naljakas oli Bertat kiita selle eest, et ta haukus aga see kõik kuulus ju asja juurde.

Lähene ...
... vaata ...
... ja siis reageeri!
No vähemalt Berta tegutses nii.
Kui Soprano famili plaanis alguses lihtsalt olukorda jälgida siis tegelikult kõik kolm pliksi võtsid üritusest osa ja kusjuures väga edukalt. Berta haukus rebase peale väga ägedalt, haistis koheselt kus rebane on ja isegi väikse kaasaaitamisega läbis pimeda uru edukalt (no vähemalt minu vaatevinklist vaadatuna).
Ma ei tea kuidas teised koerad aga Berta oli ikka tõeline jahikoer, ta väljus lahingust verisena!

Verine Berta (noh jah seekord oli see Cellie ära tulnud hammas)
Rebane Miku oma valdustes
Seda oli vahva vaadata kuidas Lumi ja Lexi oma järjekorda ootasid. Aeg-ajalt Berta käis Lumiga mängimas aga Lexi ei lasknud ennast segada ja üksisilmi ootas urujärjekorda.

Elsi, Lumi ja Lexi
Väga vinge kogemus Bertale. Koju saabudes maandus ta oma pessa, kus ta tegi läbi une naljakaid häälitsusi. Aegajalt nagu jooksis ja kõhuhäälega urises.

Pildi tegemise hetkeks tegi Berta silmad lahti aga ei viitsinud poseerida.
Õhtul tegime veel väikse jalutuskäigu õues. Berta oli kuidagi väga väge täis. Käis pea maas, ajas jälge ning oli ülienergiline. Kui näiteks kutsusin ta enda juurde siis ta seisatas, hüppas ja jooksis minu suunas. Seekord mulle tundus, et meil oli väga hea kontakt ja ta reageeris igale minu sõnale.

Berta on täielik energiapomm, hetkel kui ma temast siia romaani kirjutan mängivad nad Indrekuga juba viimased 30 minutit päris pööraselt.
Vot sulle väsinud koera!


ps. suured tänud vahvale reisiseltskonnale - Anne, Karin, Peeter, Ahto ja 4 russellit teiega oli väga lõbus. Sai palju nalja ja natuke ka maailma parandatud :)

No comments:

Post a Comment