Kohtumine rebasega jättis Bertasse unustamatu jälje. Esimene päev peale rebase sündmust jalutas Berta nagu 100kilone ja 2 meetrine dinosaurus mööda õue ringi. Puhevil, tähtis ning eri äksi täis koer oli meil. Kirjeldada on seda raske aga minuarust kiirgas temast mingi aura, et olen seff ja tähtis kuju. Nii puhevil rinnaga Bertat ei olegi varem näinud.
Jalutamised ei olnud enam jalutamised, Berta nuusis terve ümbruse läbi sellise innuga, et kohe kohe leiab jälje ja poeb urgu. Üritasin selgeks teha, et ega siin Mustamäe vahel rebast naljalt leidu aga ega see Bertat kõigutanud. Kummaline oli see, et kui näiteks häälega Bertat kutsusin või näitasin käega suunda kuhu läheme siis tavajuhtumil ta pööraks ennast rahulikult ümber ja läheks minu näidatud suunas aga rebase järgsel ajal ta tegi pööramised hüppega. Päriselt, ta vahetas jalutamise suunda hüppega! Ja milline energia! Kui ainult jookseks, müraks ja ajaks jälge.
Natuke haukuma kippus ka aga noh selle teemaga tegeleme endiselt ja nipid teada kuidas haukumist vähendada.
Ülejäänud argipäeva õhtud möödusid jalutades, küll Vääna metsades ja Trummi ringil. Oleme ikka vaprad kutsika omanikud, ei seganud meid paduvihm ega sopased olud :)
Natuke haukuma kippus ka aga noh selle teemaga tegeleme endiselt ja nipid teada kuidas haukumist vähendada.
Ülejäänud argipäeva õhtud möödusid jalutades, küll Vääna metsades ja Trummi ringil. Oleme ikka vaprad kutsika omanikud, ei seganud meid paduvihm ega sopased olud :)
Ahh jaa ühel õhtul sai ka veel portselanmaali õpitud, eks lähiajal näe, millised tassid ma kokku soperdasin. Aitäh Ita-Riina vahva sünnipäevaüllatuse eest!
No comments:
Post a Comment