30.11 2010 Sotsialiseerumine on võtmesõna

Bertal lööb aeg-ajalt välja ikka suur haukumise soov. Eks me siis jalutame ja iga kord enne uue koera ilmumist algab meil jube kammaljaa - maius välja, Berta tähelepanu võitmine ja nii me võimeldes koertest möödume. Juhul kui algab haukumine siis käsklus "sõber" või " ei" lähevad käiku. Noh enamus juhtudel see ka toimib.

Täna mõtlesin, et no ei viitsi seda kõike teha, aitab jamast! Tutvume iga ettejuhtuva koeraga kohe personaalselt.

Saime pikalt jalutada kui sattus ette esimene koer. Kaugelt nägin vilkuva tulega kutsat. Ei hakanud Berta tähelepanu nimel võimlema, vaid hüüdsin kaugelt, kas lubate minu koeral teie koera nuusutada. Luba antud lasin Berta koera juurde. Tuli välja, et tegemist oli 4 kuuse Welshi springerspanjeliga. Ei mingit haukumist, vaid kohe algas jube suur möll.

Selline on welshi spanjel

Mängu keskel möödus meist üks väärikas vanaonu väärika kutsaga. Muidugi hüüdsin, kas meie koer nuusutada võib teda? Vist oli natukene kohatu küsimine, sest vanaonu naeratas aga ei öelnud midagi. Nii Berta kui spanjel nuusutasid vanaonu kutsat ikkagi, ka onu koer vaatas neid imelikult.

Siis möödus meist Inglise springerspanjel. Ka teda lubati Berta poolt üle nuuskida. kahjuks temaga mängida ei saanud, sest omanik ütles, et koer on 10 kuune ja puberteet on peale tulnud. Pidavat etteaimamatult käituma. Egas midagi, sai vähemalt üle nuusutatud.

Aga see on Inglise springerspanjel

Jalutasime edasi ja ennäe vastu tuli meie enda kodune Eesti hagijas. Minu isa lapsepõlve koer oli Eesti hagijas ja tal on temast ainult head mälestused. Ka selle kutsuomanik lubas Bertat nuusutama aga hagijas mängida ei soovinud, sest ta oli 8 aastane ja omanik ütles, et tal juba halli karva, ei tema mängida viitsi :). Natsikene viitsis aga siis pööras otsa ümber ja lippas edasi koos omanikuga.

Kohatud hagijas oli ikka paksem ja vanem

Sammusime edasi kui äkki hakkas lähenema üks vahva hele koer. Oli madal ja pika kerega. Loomulikult kaugelt hüüdsin, kas minu koer võib teie koera nuuskida. Vastutulev naisterahvas hakkas selle peale naerma ja hüüdis, et ikka tohib! Kui ta Bertat nägi siis ahhetas, et issand kui ilus ja kui ilusad täpid seljal ja imestas kuidas ta hüppas. Imestas, et kuidas üks koer hüppab korraga neli jalga õhus. Temal oli nimelt madal ja matsakas kutsa. Nagu tädi ütles, on tal koer, kes on taks ja sai eesti hagijaga lapse. Aga see koer oli ütlemata armas. Kujutage ette, et on taksi näoga ja taksi kerega aga karv on beez ning ise on matsakas ja turske. Koguseliselt oli ta vist 3 Bertat. Jube armas koer oli!!! Tädi oli ka hästi vahva, lõkerdas naerda ja soovis meile vahvat õhtu jätku.

Saime tükk maad rahulikult jalutada. Enam Berta ei uratanud lumelaudurite, suusatajate ega kelgutajate peale. Neid ta eile veel kartis.

Äkki märkasin, et eemal käib jube madin. Märkasin, et ca 5 Iiri punast setterit jooksevad metsa all. Nendega me ei trehvanud aga vist oligi parem. Setterite jooks oli selline, et nagu metshobused oleks kapanud. Sihitult ja kiiresti silkasid nad metsa all. Olen seda setterite punti varem ka Vääna rannas näinud.

Selliseid ca 5 silkas metsa all

Tagasiteel justkui lõpetuseks nägime Bertaga sarnast koera, kellel ka valget ja musta kasukas, nimelt dalmaatslane jalutas vastu. Taaskord kaugelt hõikasin, et kas võib, et meie kutsikas nuusutab koera? Anti luba. Tuli välja, et tegemist aastase kutsaga, kes on kogu maailma sõber. Hästi natukene lubasin Bertal temaga mängida, sest dalmaatslane oli natukene kohmakas ja mulle tundus, et Berta võib haiget saada.  Aga kutsu oli armas, kasukas justkui Bertal :)

Lapiline koer

Kõige selle sotsialiseerumise ja tõutundmise jalutuskäigu tulemus oli see, et kui Berta koera kaugelt nägi siis hakkas ta uudistama, saba liputama ja vaikselt ootas kui koer lähenes temani. Täna ta natukene uratas ainult esimese koeraga kohtumisel, ülejäänud kohtumised olid vaiksed. Tegin järelduse, et see on hea meetod koera haukumist võõra koera suunas lõpetada. Samas on see nii põrgulikult väsitav meetod, sest jalutuskäik kestis meil ca 3tundi ning nii väsitav on peale tööpäeva võõraste inimestega nii palju lobiseda.

Tegelikult on kõik koerad väga armsad aga enda oma on ÜLE KÕIGE!!!

Oma koer on kõige kallim

ps. täna õpetasin Bertat maast sülle hüppama. Mõnel korral isegi õnnestus!