Hommikul kõned isadele ja pikk pai Bertale sünnipäeva puhul ning alustasime tööpäevaga.
 |
| Metsamees |
 |
| Tulevalvur |
 |
| Musklijõud |
 |
| Töödejuhataja |
Positiivne asja juures on see, et sain hulgi kuuseoksi, millega oma lilled talve tulekuks valmis seada. No nüüd võiks kasvõi 40 kraadi külma tulla aga minu lilled elavad selle üle. Muidugi kui nad selle paksu kuuseokste hunniku all ära ei lämbu.
Meie julge Berta ei karda isegi mootorsaagi (on vist puude saagimise asjanduse nimi selline)! Indrek asus puutüve tükeldama ja äkki oli Berta ninapidi juures. Ehh ma oleksk südamerabanduse saanud, ka Indrek ehmatas parasjagu. Egas midagi koer sai koheselt tuppa pandud ning töö sai jätkuda.
 |
| Berta ei karda mootorsaagi ja oskab poomil käia |
Hiljem kui saega tööd tehtud, koer jälle õue ja siis ta otsustas, et me kindlasti väga vajame abi okste lõkkesse vedamisel. No üritage ise suurt okstekuhja vedada kui üks 5-kilone koer seal järgi ripub (võibolla on ta ka juba 6-kilone, ei ole kaalunud). Päris naljakas oli vaadata kuidas Berta ei suutnud otsustada, kelle oksakuhjast haarata kui me kolmekesi korraga neid lõkkeplatsile vedasime. Nalja oli palju!
Olenemata suurest rassimisest jäi sellest Bertale väheseks, aeg-ajalt tegi ta kiiruskatseid hoovis, lendas nii, et jutt oli ainult näha. Aeg-ajalt haukus metsa poole, ilmselt meenus rebaseuru treening.
Ilmselt mõnel hetkel ta väsis okstega rassimisest ning siis jäid nad kahekesi Jossuga lõkke valvesse. Nende tiim toimis nii: Jossu pani oksa otsa lõkkesse, Berta võttis selle ära, Jossu pahandas ja hakkas Bertat taga ajama, Berta jooksis minema ja kui oks maha pudenes haaras Jossu selle ära, pani lõkkesse ja jälle algas sama trall pihta.
Ühelpool krunti voolab meil oja, mis oli pilgeni vett täis. No ja siis Jossu avastas, et hakkaks oksa laevatama. No nii nad seal piki oja lidusin, Jossu pääses napilt vette kukkumisest aga Bertaga nii hästi ei läinud. Jossu jutu järgi olevat Berta tagajalgadega vette libisenud. No oli kuidas oli aga möll jätkus.
Ilmselt seda ei pea mainima, et Berta üritas metsa omad rebaseurud kaevata.
 |
| Leia üles kutsa pea |
 |
| Kiire pilguhetk ja siis peadpidi urgu sööst |
Õhtul läks toas Berta-Jossu mäng eriti pööraseks. Õhtul hakkasid meil kõrvad uugama sellest multipiiksu mängust – kile piiks ja selle otsa Jossu kilked ja Berta haukumised. Jälle läks meie haukumisvastane kampaania vett pidama.
 |
| Mürakarud |
 |
| Jossu peitis piiksu enda alla |
 |
| Kes keda hammustab? |
 |
| Pööö Berta |
 |
| Siin hakkasid meie närvid katkema |
 |
| Siin arvasime, et väsinud mõlemad aga EI, möll jätkus |
Kui arvate, et Jack Russellid on ülienergilised väsimatud koerad siis vot ei ole – veetke mõni päev koos Jossuga ja te näete seda energiahulka ning killuvada, mida ühes väikeses inimeses peidus on. Igaljuhul Berta väsis esimesena ära.
Jossu ütleks jutu kokkuvõtteks MAMMA MIA!
Ahhh jaa hetkeks jäid Jossu ja Berta tuppa, Jossu ülesanne oli Bertat valvata. Tuppa tulles avanes meile selline vaade
 |
| Ai Caramba, lumi on maas |
Kui küsisime Jossult , et kuidas selline asi sai juhtuda, eriti kui see pall kõrgel aknalaual oli, vastas Jossu: " Mamma mia, mina ei tea, lihtsalt juhtus."
ps. kuigi pildid näevad karmid välja, võin öelda, et mängusessiooni käigus ei saanud ükski laps ega koer kannatada ning kõik on ilusati terved ja endiselt ühes tükis.
No comments:
Post a Comment