Täna otsustasime minna külla Saarale ning endaga kaasa kutsuda Gucci. Seekord läksin Heleni ja Saara juurde kahe koeraga.
Tegelikult peab paika see ütlus, et võõra koera käitumine võib olla ettearvamatu. Ilmselt on ettearvamatu koera käitumine ka võõrastes olukordades ja võõraste inimestega. Vot nüüd on hea koht mainida, et ma ei ole kunagi saanud aru koeraomanikest, kes võõrale inimesele (eriti öeldakse seda lastele) tänaval ütleb, et võite minu koera paitada ja olge julged ta on äärmiselt sõbralik. Sa ei või teada ju kuidas koer võõrale inimesele reageerib. Ehhh nüüd ma vist hirmutasin ära, ei ei midagi hullu ei juhtunud lihtsalt oli hea hetk seda mainida.
Aga tagasi teema juurde, otsustasime kolme koeraga Sauele jalutama minna, kuna metsarajal toimusid rattavõistlused, mõtlesime minna põllule. Põllule minekuks pidime kiirtee ületama. Helen võttis Saara sülle ja mina Berta ning Gucci minu käekõrval ületasime teel, Eks see oli Guccile esimeseks märguandeks, et tema jäi sellel hetkel natukene eemale sellest perenaise-koera süllevõtmisest (ta vaatas peale tee ületust mulle silma ja oli kuidagi nukker – aga ma ei osanud seda kuidagi tõlgendada). Põllul koerad hüplesid ja mängisid kolmekesi. Sukeldusid pikka rohu alla ja siis hüplesid nagu jänkud mööda põldu.
 |
| Berta on valiku ees, kummale poole joosta |
 |
| Berta rohus (mina ei tea, miks see plt püstine on!?) |
 |
| Plikade bande |
Läbisaamine oli fantastiline. Vahepeal Gucci uratas Saarale kui Saara Berta käitumise peale sutsikene urises aga ma mõtlesin, et näe Gucci annab märku, et Berta on tema kutsa ja keegi ei tohi talle liiga teha. Tagasiteel sai Saara rohkem julgust juurde ja ärgitas Berta endaga kaasa jooksma. Gucci sörkis minu taga, ta oli juba väsinud müramisest. Nii läkski lahti, et Saara joosksi ees ja Berta järgi ja nii nad tegid selliseid vahvaid joosku tuure. Ja siis vist sai Guccil mõõt täis, sest ühelt jooskutuurilt kui Saara ja Berta meieni tagasi jooksid kargas Gucci Saarale kallale. See ei olnud enam müra vaid tõsine klaarimine – koerad sai vihaseks ja olid tagajalgadel ning üksteisel turjast kinni. Berta ullikene ei saanud aru, sest liputas saba ja sibas koerte ümber, ühe juures ja teise juures. Issand ma nii ehmatas, arvasin, et nüüd purevad nad üksteist tõsiselt ja siis Bertat. Aga see oligi üksteisest mõõdu võtmine, sest Berta manöövreid nad vältisid ning tema peale ei uratanud ega hambaid ei näidatud ja Gucci-Saara üksteisele ka liiga ei teinud, vaid lõrin oli jube.
Õnneks saime koerad lahutatud ning rihma panna. Minul hakkas jalg all iga väga värisema, sest Gucci-Saara suured sõbrantsid ei ole kunagi nii käitunud.
 |
| Berta dzunglis |
Arvasime, et eks see sellest, et Gucci on Bertaga nädalapäevad koos veetnud ja peab teda enda kutsaks ja tal läks närv mustaks, et keegi tema kutsale liiga palju tähelepanu pöörab.
Vahva oli vaadata, et Heleni juures kohvi juues hakkas Gucci Saarat peibutama endaga mängima – eks see oli tema moodus ära leppida. Aga enne seda märgistas Gucci toas väga ootamatutesse kohtadesse. Vabanda Helen, et meist märgid maha jäid!
 |
| Sellel päeval pidi Berta pidevalt valima, kellega ühte suunda liikuda |
 |
| Jälle erinevad suunad?! |
 |
| Silmside Bertaga |
Tagasiteel põikasime ka Randverre, et haigele Jossule meelehead teha ja ta saaks Bertaga mängida. Haigest lapsest märki väga ei olnud, sest need kaks mürasid nii, et maa tolmas. Hiljem kui rahulikult diivanil istusime ja Berta Jossu süles mõnules, ütles Jossu nii vahvalt: „Tead Külliki, mulle nii meeldivad väiksed koerad, nad jooksevad kiiresti. Mulle meeldiks kui Berta oleks natukene ka minu oma.“ Loomulikult ma lubasin seda, et igakord kui me näeme on Berta ka natukene tema oma ning kodus ma räägin Bertale Jossust.
Ametlik teadaanne: Lexberry`s Soprano Girl Coffee alias Berta on natukene ka Jossu oma :)
No comments:
Post a Comment