5-8.09.2010 Töökas pererahvas ja sõbralikud Hiiumaa inimesed

Märkasime, et puhkus silkab kiiresti lõpu poole ja kõik tööd, mida plaanisime teha on pooleli. Mõeldud tehtud, võtsime vastu otsuse, et järgnevad päevad on töökad ning lõpp ringi tuuritamisel. Mina isiklikult, laisk nagu ma olen, oleksin hea meelega Indrekule vastu vaielnud ja öelnud, et puhkus tähendab ikka seda, et laiskled ja naudid elu aga Indrekul olid töömõtted väga tõsiselt pähe võetud. Muidugi kui ta lausus, et teeme oma majaümbruse täiuslikuks ja võtame võsa maha, et Bertal oleks isiklik ilus mets ja suur majaümbrus, kus joosta, no siis ei julgenud ma sellele ju enam vastu vaielda ka.

Need neli töökat päeva nägid välja sellised, magasime nii palju kui und oli, mõnus kohvitamise ja pudrusöömise hommikud ning siis asusime tööle. Teate, tegelikult on väga mõnus oma elamise ümbrust korrastada, nauditav on teha tööd kui koheselt näed tulemust. Kui Indrek asus metsa harvendama (harvendamine käis ikka seadusekuulekalt, võtsime maha kuivanud ja hädised puud = see info oli nüüd mõeldud keskkonnainspektoritele, kelle kõrvad võisid looduskaitsealal puude harvendamise peale liikuma hakata) siis oli tulemus nii ilus, et istusime korraks kolmekesi kännu otsa ja vaatasime oma kümme minutit vaikides ringi.

Berta oli nii tubli, vaatas rahulikult meie askeldusi pealt ning aitas metsa alt oksi kokku korjata. Loomulikult Berta töötegemine käis käsikäes mänguga ning meie lõbustamisega.

Lisaks tegime Bertale traditsiooni, et igal päeval käime Luidja rannas jalutamas ning Bertat jooksutamas.
Ühel päeval jooksime Bertaga mööda rannaäärt võidu, issand kui naljakas on see kuidas ta väiksed käpad silkavad ja kuidas tagumik taga vangerdab – ausalt seda peab nägema! Minu rõõmuks saab temaga edukalt joosta, enam ei karga püksisäärde, vaid jälgib pingsalt, et sa ikka tema läheduses oled ja ikka pererahvaga ühes suunas jookseb.

Meie Berta sai ka mereveega kastetud, üks päev oli rannajoonele tekkinud paralleelselt merega väike veekogum ja sinna sisse Berta jooksiski. Algul ehmatas ja jäi seisma aga siis kui avastas, et see ei olegi nii hull siis päris lõbusalt hakkas sinna vette sulpsama. Peale seda muidugi kiirustasime koju, sest kartsin, et ta külmetab.

Jälle ühel päeval märkasime kotkast mererannas tiirutamas, uhhh kui suur ta oli. Indrek lausus selle peale, et ma Bertat kanaema pilguga jälgiksin, et äkki tuleb kotkas ja viib meie kutsa minema – noh siis ma sellel päeval nina taevas rannas olemise veetsingi.

Indrek räägib Bertale merest

Esimesed sammud meres

Hüpik Berta

Rannatips

Berta aitas meid alati

Kui töökinnas ripakil siis sai see kohe Berta haardesse

Hiiumaal on kõik kohe teistmoodi. See on saar, mis on  täis häid inimesi ja südamlikke kontakte. Nende aastate jooksul, millal oleme olnud suvehiidlased oleme saanud kamalutäie südamlikke hetke võhivõõraste käest, naeratavaid kohalikke, kes aitavad igal võimalikul hetkel. Näiteks, küsi Kärdlas kellegi käest kus miski asub ja igaüks on valmis isiklikult näitama soovitud asukohta. Suhtled inimestega tänaval, kaupluses, ehituspoes või vallavalitsuses, võid kindel olla, et sinu suhtluspartner on sõbralik ja naeratav ning kusjuures hiidlasele ei meeldi kui teda „teietatakse“ ja talle ei meeldi võõrast „teietada“.

Teate, mis oli selle puhkuse lahedaim kontakt Hiiumaal! Tellisime ükspäev kanalisatsiooni äravedaja – kohale vuras auto, millest hüppas välja muhe 60ndates papi, kes kohale saabudes kaugelt hõikas „õige koht, eksju?“. Töö tehtud, jäi papi meiega ca 15min juttu puhuma, rääkisime Hiiumaa elust-olust, ilusast suveilmast ja parandasime lisaks ka maailma asju. Teate kui lahe oli rääkida. Ta oli nii lahe, elujaatav, sõbralik ja muhe – kahju, et me ta teenust ainult 1x aastas kasutame, sellise inimesega võiks kasvõi igapäev natukene juttu vesta, teeb kohe meele rõõmsaks.

Ühesõnaga Hiiumaa on maailma parim koht koos oma imekauni looduse ja sõbralike inimestega!